Väljavenitatust stabiilsuseni
Aastal 2025 on piirid võistlus-, endurance- ja all-road-rataste vahel hägustunud. Endurance-ratastest on saanud populaarseim kategooria, sest need ühendavad mõlema äärmuse parimad omadused. Need ronivad ja kiirendavad endiselt hästi, kuid geomeetria on andestavam – veidi kõrgem stack ja lühem reach vähendavad selja ja õlgade koormust.
Samal ajal on võistlusratastest saanud stabiilsemad ja etteaimatavamad, eriti tänu gravel-rataste geomeetriast saadud õppetundidele. Pikem teljevahe, madalam keskjooks ja ruumi laiematele rehvidele muudavad need oluliselt universaalsemaks kui nende 2015. aasta eelkäijad. Tänapäevase võistlusratta saab näiteks julgelt viia munakividele ja endiselt tunnetada täielikku kontrolli.
Minu uus maanteeratas on sisuliselt endurance-raamiga, kuid sinna mahuvad kuni 40 mm rehvid. Raam on väga jäik, kuid tagumine osa raamist on strateegiliselt õhem, et summutada vibratsiooni. Tegelikult müüakse sama raami ka gravel-rattana – lihtsalt teise grupi ja ülekandega. See näitab hästi, kui mitmekülgne on uus geomeetria. Ja ma ei saaks olla õnnelikum: 32 mm rehvid, TA-võllid, tänapäevane süsinik ja samas mugavam ja enesekindlam sõit kui kunagi varem – olgu teekate krobeline või sile.
Mikrovedrustus ja peidetud mugavus
Endurance-rattad on saanud ka täiesti uusi lahendusi, mida 2015. aastal veel polnud. Micro-suspension-süsteemid (mikrovedrustus), nagu Future Shock (Specialized Roubaix) või IsoSpeed (Trek Domane), summutavad vibratsiooni ilma efektiivsust kaotamata. Või näiteks Canyon VCLS 2.0 lehtvedruga sadulapost. Need lahendused lubavad rattal veidi painduda, kui tee on konarlik, ja see võtab sõidult teravuse maha.
See pole küll maastikuratta vedrustus, kuid erinevus on tohutu. Pärast paari tundi sadulas on vibratsioonist tulenev väsimus oluliselt väiksem – ja pikkade sõitude lõpus oled värskem ning kiirem.
Maastikurattad – suurim muutus
Kui maanteerattad on arenenud, siis maastikurattad on end praktiliselt uuesti leiutanud. Geomeetrias on viimase kümne aastaga toimunud rohkem muutusi kui eelneva kahekümnega.
2015 aasta XC-ratastel olid järsud kahvli nurgad ja lühike teljevahe – need ronisid hästi, aga laskumisel olid närvilised ja ebastabiilsed. Trail-rattaid peeti toona mängulisteks, kuid nende vedrustuse käik ja konservatiivne geomeetria piirasid võimalusi.
Tänapäeva XC-rattad on hoopis teistsugused – pikemad, madalamad ja “laisema” kahvlinurgaga, mis tunduks kümme aastat tagasi äärmuslik. Paljud tänased cross-country rattad käituvad laskumisel sama enesekindlalt kui 2015. aasta trail-mudelid.
Trail-rattad on omakorda muutunud tõelisteks universaalratasteks – rafineeritud vedrustuse ja geomeetriaga, mis sobib nii tõusuks kui laskumiseks. Ma viisin oma uue trail-ratta bike-parki, sõitsin karmidel radadel, hüppasin väikseid hüppeid, tegin pikki metsaringe – ja see tundus uskumatult kiire ja stabiilne igas olukorras. Ja ma ütlen seda kui inimene, kes on viimased 15 aastat ainult maanteel sõitnud. Hämmastav, kui andestav võib tänapäevane trail-ratas olla isegi algajale.
Puhas disain ja täielik integreeritus
Geomeetria pole ainus, mis muutunud on. Suurim visuaalne ja funktsionaalne uuendus on integratsioon. Aastal 2015 looklesid trossid ja kaablid mööda raami külgi ning lenks ja stemm olid alati eraldi detailid. Täna on voolikud/juhtmed täielikult peidetud , ühestükis valmistatud lenksu-stemmikomplektid ja aerodünaamiliselt optimeeritud raamid igapäevane standard.
See puhas disain ei näe mitte ainult parem välja, vaid parandab ka aerodünaamikat ja vähendab hooldusvajadust. Väike miinus on see, et asendi muutmine või lenksu vahetamine on nüüd keerulisem. Kuid tulemus on ratas, mis näeb kiire välja isegi seistes.
Kas tasub ära?
Pärast nelja artiklit on vastus ilmselge. 2025. aasta rattad pole lihtsalt kergemad ja ilusamad – need on targemad, kiiremad, mugavamad ja turvalisemad.
Mõtle ise: elektrooniline käiguvahetus, mis ei eksi kunagi; ülekandega, mis teeb järsud tõusud hallatavaks; laiemad rehvid, mis lisavad nii mugavust, enesekindlust kui kiirust; ketaspidurid, mis peatuvad kindlalt iga ilmaga. Lisa siia tänapäevane geomeetria, mikrovedrustus ja peidetud voolikud/juhtmed– ja arenguhüpe on raske eirata.
Ja me pole isegi rääkinud võimsusanduritest, mille soodsaiamid versioone saab juba päris soodsalt, või nutikatest rattakompuutritest, mis toovad profitaseme andmed tavalise harrastaja käsutusse.
Kui su viimane ratas on pärit 2015. aastast, siis sind ei oota ees lihtsalt uuendus – vaid täiesti uus sõiduelamus.
On aeg. Aeg uue ratta jaoks!
