Siin on osaline nimekiri tema 2025. aasta võitudest: neli Tour de France’i etappi ja üldvõit; kolm Critérium du Dauphiné etappi ja üldvõit; maailmameistritiitel grupisõidus, Euroopa meistritiitel grupisõidus, Flandria tuur, Liège–Bastogne–Liège, La Flèche Wallonne, Strade Bianche; ja ta sai ainsaks ratturiks, kes on võitnud Il Lombardia viis aastat järjest.
See oleks suurepärane saavutuste nimekiri kogu karjääri jooksul ükskõik millise ratturi jaoks, aga Pogačar tegi selle kõik ühe hooajaga. Kokku võitis ta tänavu 20 võistlust – kaks rohkem kui 21-aastane Paul Magnier, kellel oli 18 võitu, kõik teise taseme võistlustel ja neist viis hooaja lõpus Guangxi tuuril. Pogačari meeskonnakaaslane UAE Team Emirates–XRG tiimis, Isaac del Toro, lõpetas aasta 16 võiduga. Koos andsid need kaks sõitjat oma meeskonna 95-st võidust 36 – rohkem kui ükski rattatiim on kunagi ühe kalendriaasta jooksul saavutanud.
Kuningas
Aasta suurim lugu oli Pogačari absoluutne ülekaal spordis ja, teatud määral, ka see meeleheide, mida see pelotonis tekitas peaaegu kõigis ratturites peale Remco Evenepoeli (Soudal Quick-Step) ja Jonas Vingegaardi (Visma–Lease a Bike). Aga kõik Evenepoeli võidud tulid eraldistardist sõitudes ja grupisõitudes, kus Pogačar ei osalenud, ning kõik Vingegaardi võidud – sealhulgas kolm etappi ja üldvõit Vueltal – tulid samuti võistlustel, kus 27-aastane sloveen ei startinud. Nendel võistlustel, kus nad omavahel vastamisi läksid, on taanlase kontol 11 teist kohta järjest.
Tõsi, Pogačari 20 võitu on meeste ratturite seas läbi aegade suurim arv ühel hooajal. Kuid 26-aastane Lorena Wiebes (SD Worx–Protime) kogus 2025. aastal 27 võitu, sealhulgas Gravel’i maailmameistritiitli. Tõenäoliselt võib teda pidada maailma parimaks ratturiks, olenemata soost, sest ta on juba võitnud 118 võistlust – 10 rohkem kui Pogačar. Erinevus seisneb selles, et ta on ühepäevasõitja ega ole veel Grand Tour’i üldarvestuse nimel võidelnud. Ilmselt just seetõttu pole keegi naisterattaspordi kirjutajatest väitnud, et ta domineerib spordiala või et tema edu lämmatab ja isegi heidutab konkurentsi.
Aga mida aasta edasi, seda enam hakkasid kõik suured maanteesõidud üksteise sarnaseks muutuma – jooksik püütakse kinni, Pogačar ründab ja võidab – ning järjest rohkem kommentaatoreid on arvanud, et paljud ratturid ei ürita enam maailmameistri vastu sõita, vaid lepivad juba ette võitlusega väiksemate poodiumikohtade eest. (Sellest viimasest loost saad lugeda siit.) Kas see on päriselt probleem? Kas see võib muutuda suureks probleemiks?
Tõusja
Mitte siis, kui 19-aastasel Paul Seixas’l on selles midagi öelda. Lyonist pärit Seixas sõidab Prantsuse tiimis Decathlon AG2R La Mondiale Team ja on tänavu saanud vaid kolm võitu – kõik Tour de l’Avenir’il, noorte poolprofessionaalide võistlusel Prantsusmaal, mis ei kuulu WorldTouri kalendrisse. Ometi on selle varasemate võitjate seas sellised nimed nagu Joop Zoetemelk, Greg LeMond, Miguel Induráin, Laurent Fignon, Egan Bernal ja Pogačar ise – kokku 18 Tour de France’i võitjat –, seega pole see sugugi tühine saavutus.
Ma tõin ta välja aasta kokkuvõttes, sest tundub, et tal on nii talenti kui ka ambitsiooni saada suurkujuks. 2025. aastal tuli ta Euroopa meistrivõistluste grupisõidus kolmandaks, Il Lombardia’l seitsmendaks ja Dauphiné’l kaheksandaks – ning ta on avalikult rääkinud oma soovist kuningat troonilt tõugata. Kui Eurosporti saates Bistrot Vélo küsiti, kas ta usub, et suudab lõpuks Pogačarit võita, vastas ta: „Mitte kohe. Aga me teame, millised on tema parimad sooritused. Me treenime, et proovida teda lüüa. See on sport… Töö on veel tohutult ees, see on selge. Tänapäeval peab tema tasemele jõudma, et suuri sõite võita.”
Ta lisas, et Pogačari ülekaal teda ei heiduta, vaid pigem inspireerib. „Pole vahet, mis [etapi] profiil või pingutus see on – kahe minuti või tunni vahel – ta on kõige tugevam. See on täiesti hullumeelne. Ta on ka inspiratsiooniallikas, sest nii saadki ratturina täielikuks ja võidad üldarvestuse. Sa üritad aru saada, kuidas ta seda teeb.” Seixas tunnistas ka, et nende vanusevahe tähendab, et tal pole palju aega, et kuninga tasemele jõuda. „Sest eesmärk pole teda võita siis, kui ta on juba languses, vaid siis, kui ta on oma parimas vormis,” ütles see troonipärija.
Aasta võistlus
Mõned võistlused paistsid mitmel põhjusel silma, eelkõige aga seetõttu, et need olid dramaatilised ja ootamatute võitjatega. Näiteks Mattias Skjelmose üllatusvõit Amstel Gold Race’il, kus ta alistas finišis nii Pogačari kui ka Evenepoeli; või see pöörane Giro d’Italia, koos kõigi UAE sõitjate Juan Ayuso ja Isaac del Toro ümber toimunud draamade ning Simon Yates’i (Visma–Lease a Bike) kangelasliku sõiduga eelviimasel etapil, millele aitas oluliselt kaasa Wout van Aert, et võtta üldvõit.
Aga minu hinnangul oli aasta parim sõit Tour de France Femmes avec Zwift ja Pauline Ferrand-Prévot’ suurepärane esitus Col de la Madeleine’il. See oli intelligentne, võimas ja ootamatu sõit 33-aastaselt Visma–Lease a Bike ratturilt ning esimene Tour de France’i võit prantslasele alates Jeannie Longo kolmest järjestikusest võidust varases ja lõpuks luhtunud Tour’i versioonis aastal 1989. Aga Ferrand-Prévot pidi läbima tõelise põrgu, et end selliseks domineerivaks esinejaks vormida.
„Kuna ettevalmistus Tour’iks oli nii raske, siis praegu ma ei kujuta ette, et teeksin seda uuesti,” ütles ta pärast sõitu. „Viimased kuud, mis ma sellele pühendasin, olid küll head ja see tasus end ära. Aga see oli ka väga raske. Seepärast ma ei saaks seda mitu korda aastas teha. See on nii suur ohverdus.”
Uskumatul kombel kritiseeriti teda mitmelt poolt selle eest, mida ta oli oma kehaga teinud, et saavutada oma rattasõiduunistus. Jah, oma kehaga. Ta võttis kriitika vastu väärikalt ja ausalt ning sai hetkega eeskujuks naistele ja tüdrukutele üle maailma. Ja hiljutises intervjuus väljaandele Ouest-France eristus ta nii-öelda rattaspordi „kannibalidest”, nagu spordiajaloo suurkujud Eddy Merckx ja Pogačar.
„See on veidi vastuoluline, aga mulle ei meeldi tegelikult võistlemine,” ütles ta. „See pole see, mis mind ratast sõitma ajendab. Võistlemine igal nädalavahetusel pole asi, mis mulle väga meeldiks. Vaimselt on see minu jaoks liiga väsitav. Mulle meeldib valmistuda konkreetseks eesmärgiks ja panna kõik paika, et seda saavutada. Sellepärast ma maanteele tagasi tulin. Tour de France oligi mu eesmärk.”
Teisisõnu – ta ei taha kõike võita. Aga samas ütles ta intervjuus, et Tour’i võitmine üks kord oli „suurepärane… aga kaks korda teha oleks veel parem.” Nii et ta tuleb järgmisel aastal tagasi. Ja nüüd, kui tema rivaalid juba teavad, mida oodata, on oodata järjekordset suurepärast – ja ettearvamatut – võistlust.
