Roc d’Azur ei ole lihtsalt võistlusnädalavahetus — see on Euroopa maastikurattasõidu süda. Igal oktoobril kogunevad tuhanded ratturid Fréjusesse, et proovile panna end Vahemere ranniku kõige maalilisematel ja nõudlikumatel radadel.
Valik on nii lai, et sellest annab aru saada: kurnavad maratonid ja krossivõistlused, kiired tehnilised laskumised ning lõbusad harrastussõidud. Siin on koht igale ratturile — profidele, veteranidele ja täiesti algajatele. Isegi pealtvaatajana on tunda õhku täitvat elevust, kui ratturite lained stardivad koidikul, päeval ja öösel.
Lendasin kohale Malagast, kus on sel aastaajal endiselt põrgukuum. Nizzasse maandudes avastasin, et ka see Vahemere piirkond hoidis soojust endas — sinine taevas, ere päike ja sillerdav meri. Mäed ja maastik olid täiesti omaette tase. Ausalt öeldes arvan, et see on üks kaunemaid paiku Euroopas.
Baaslaagri asukohaks oli Base Nature Fréjuses — väike mereäärne linn, kus oli suurepäraselt korraldatud ala: seal algasid paljud sõidud ja võistlused võimsate stardiväravate alt ning samas paiknes ka Expo Village.
Olin Roc d’Azurist nii palju kuulnud, et tahtsin teada saada, kas see on rattasõitudega mess või mess rattasõitudega. Vastus? Mõlemat.
Expo Village oli mõõtmetelt võrreldav suurimate rattamaailma messidega, mida olen kunagi näinud. Kõik suuremad brändid olid kohal, tutvustades oma uusimaid tehnoloogiaid ja stiile. Külastajad said rattaid testida, osaleda lõbusates võistlustes nagu “kiireim rattaratta vahetus”, või vaadata efektseid trikkshow’sid.
Kohtasin hulgaliselt tuttavaid nägusid, vanu sõpru ja isegi mõnda rattamaailma kuulsust, kes niisama ringi jalutasid.
Kuigi mul polnud ratast, olin otsustanud jälgida võistlusi nii palju kui võimalik ja hoida silma peal osalejatel. Stardilaineid tuli üks teise järel. Neljapäeval nägin, kuidas tolmused maastikurajad ärkasid ellu Garmin Roc Mastersi ja Roc Tandemi võistluste ajal — ja see oli tõesti vaatepilt omaette!
Just mäekülgedel märkasin esimest korda selle paiga hõngu — hõngu, mis jäi mitmeks päevaks ninna ja mida tahaks pudelisse püüda: värske münt, männiokkad, kerge mereõhk ja see iseloomulik rattatolmu aroom.
Minu jaoks oli tipphetk Škoda Roc Marathon, veidi üle 100 km radu ja peaaegu 3000 m tõusu — võitjaks tuli Wout Alleman, kes pakkis seejärel asjad ja sõitis otse Graveli MM-e. Tõeliselt inspireeriv, eriti meiesugustele tavalistele surelikele.
Õhkkond oli fantastiline. Oli näha, et ratturid nautisid iga hetke. Oli see hooaja lõpu meeleolu — kus lõbus olemine tundus sama tähtis kui tulemus ise. Ka pealtvaatajad andsid oma osa — mitte tohututes hordides, vaid pidevas sõbralike ja naeratavate rattasõprade voos, kes igal sammul tervitasid rõõmsa “bonjour’iga”.
Kõige eredamalt jäävad mulle meelde lastevõistlused. Nad startisid samade hiiglaslike väravate alt nagu profid, vali muusika ja sumisev stardiala taustaks. Tolm ja müra, mida nad tekitasid, olid muljetavaldavad. Kahtlustan, et paljud neist jäid tol ööl magama unistades, et saavad kunagi tšempionideks.
Kui ma parajasti võistlusi ei jälginud, veetsin aega Škoda We Love Cycling telgis — see oli kogukonna liidrite ja grupisõitude kohtumispaik.
Tagasi kodus Malagas saan nüüd Roc d’Azuri oma “bucket listist” maha tõmmata. See oli tõeliselt uskumatu kogemus. Isegi ilma rattata tõi see kokku rattamaailma ja kiirgas puhast kirge ja rõõmu. Ausalt öeldes tundub argipäeva naasmine nüüd üsna hallina.
Eks see tähendab vaid üht — aeg on hakata plaanima 2026. aasta reisi. Seekord ratta, pere ja selge plaaniga, millistele sõitudele registreeruda.
