Jätkame seda artiklisarja, kus püüan sind veenda, et su vana ratas on ametlikult ajale jalgu jäänud. Seekord võtame vaatluse alla rehvid – lihtsaim uuendus, mis muudab tänapäevase maanteeratta tunnetuse täielikult.
Kui kitsas oli norm
Aastal 2015 olid 23 mm rehvid enamiku keskmise taseme maanteerataste vaikimisi valik. Neid pumbati tõhkudeni 100 psi või rohkem, sest toona võrdus „kõvem“ „kiiremaga“. 25 mm rehve peeti mugavusrehvideks, sobivaks pigem endurance-tüüpi ratastele. Tubeless-süsteemid juba eksisteerisid, kuid olid haruldased ja tülikad – ning vähesed, kes neid kasutasid, olid pigem katsetajad. Mina igatahes ei teadnudki, et selline asi olemas on.
Maastikurataste maailmas oli lugu veidi teistsugune. Rehvid olid küll laiemad, aga mitte kuigi palju võrreldes tänasega. XCO-s oli standard 2,1-tolline rehv, 2,3” tundus juba suur. Tõeline revolutsioon toimus just tubeless’i vallas. 2015. aastaks oli see MTB-ajakirjades populaarne teema, kuid sõitjate seas veel kaugel laialdasest kasutusest.
Minu jaoks olid laiemad rehvid esimene uuendus, mida tõsiselt tahtsin teha – aga ei saanud. Ausalt öeldes oligi just see, et mu 2015. aasta Giant TCR raam ei võimaldanud üle 25 mm rehve, üks peamisi põhjuseid, miks lõpuks uue ratta ostsin.
Jäigast pehmeks
Aastal 2025 on 28 mm rehvid uus normaalsus. Endurance-ratastel on tavaline näha 30 mm või isegi 32 mm rehve munakiviteede või karmimate teede jaoks. Paljud tänapäevased raamid mahutavad lausa 35 mm või rohkem – mis tähendab, et saad oma maanteeratta lihtsa rehvivaihetusega muuta pea et gravel-rattaks. See mitmekülgsus on suurepärane.
Erinevus mugavuses on tohutu. Võimalus sõita 50 psi asemel 100 psi-ga muudab sõidukogemuse täiesti teiseks. Madalam rõhk summutab teemonarlused, vähendab vibratsioonist tekkivat väsimust ja teeb pikad sõidud kehale palju kergemaks. Üllataval kombel ei muuda see sind ka aeglasemaks – vastupidi, paljud tänapäevased laiemad rehvid veerevad sama kiiresti või isegi kiiremini kui nende kitsad eelkäijad.
Miks laiem tähendab nüüd kiiremat
See pole lihtsalt moeröögatus – andmed kinnitavad seda. Viimase kümne aasta jooksul tehtud veeretakistuse testid on näidanud, et laiemad rehvid võivad olla sama efektiivsed, kui need on õigesti täis pumbatud. Kontaktpind on lühem ja laiem, mis tähendab vähem deformatsiooni ja väiksemat energiakadu.
Lisaks pakuvad need paremat haardumist, eriti ebatasasel või märjal pinnal. Pole ime, et isegi profid on üle läinud laiematele rehvidele. Kümme aastat tagasi sõitsid Tour de France’i ratturid 23 mm rehvidega. Täna kasutavad enamik neist 28 mm rehve isegi mägietappidel – sest mugavuse ja haarduvuse võit on palju olulisem kui minimaalne aerodünaamiline kaotus.
Tavaharrastajate jaoks, nagu mina, on see puhas võit: suurem kiirus ebatasasel teel, vähem väsimust ja vähem kummipurunemisi. Võrdluse huvides tasub vaadata seda [katset].
Maastikurattamaailm tegi selle läbi esimesena
Nagu maanteelgi, on maastikurataste rehvid viimase kümnendi jooksul tunduvalt laiemaks läinud. Kui kunagi oli 2,1-tolline rehv XCO standard, siis nüüd on tavalisem 2,35” ning trail-ratastel sageli 2,5” või isegi 2,6”. Suurem maht lisab mugavust ja kontrolli, kuid tõeline muutus tuli tubeless’i laialdase kasutuselevõtuga.
Tänapäeval on enamik uusi maastikurattaid tubeless-valmidusega – ja seda põhjusega. Madalama rõhuga sõitmine ilma snakebite-purunemisi kartmata muudab sõidu täielikult: rohkem pidamist, rohkem mugavust ja palju suurem enesekindlus, kui rada muutub tehniliseks.
Võrreldes 2015. aasta seadistusega on erinevus öö ja päev. Tänapäeva rehvid hoiavad paremini joont juurikate ja kivide vahel, haakuvad kurvides tugevamalt ning võimaldavad sõita kiiremini ja kindlamalt. Kõik see tänu tubeless-süsteemidele, laiematele velgedele, parematele kummisegudele ja nutikamatele mustritele.
Sisekummid pole veel surnud
Ka paljud maanteesõitjad on läinud üle tubeless’ile, kuigi eelised pole siin nii suured kui maastikul. Kui sa ei sõida umbes kümmet tuhandet kilomeetrit aastas, siis tõenäoliselt sobivad sulle paremini TPU-sisekummid. Jah – ka sisekummid on tehnoloogiliselt arenenud.
Need on uskumatult kerged, sageli vaid 40–50 g tükk, ning pakuvad veeretakistust, mis on võrreldav hea tubeless-lahendusega. Paigaldamine erine tavalise sisekummi omast – ei mingit vedelaid latekseid, ei segadust, ei vajadust kompressori järele. Samuti hoiavad need paremini rõhku.
Miinuseks on kõrgem hind ja see, et mõnda mudelit tuleb paigaldamisel hoolikalt käsitseda (kerge ära lõhkuda). Kuid need on muutunud lemmikuks sõitjate seas, kes tahavad tubeless’i effekti ilma suurema mässamiseta.
Kas tasub ära?
Kindlasti. Kui tuled 2015. aasta rattalt, siis üleminek laiematele rehvidele – olgu need tubeless või TPU – tundub nagu öö ja päev. Juba mugavuse paranemine on seda väärt, ja lisaboonusena ei kaota sa kiiruses midagi, pigem vastupidi.
Minu jaoks oli see üks neist muudatustest, mis muutis täielikult, kuidas ma oma maanteerattaga sõidan. Kui ma esimest korda 32 mm rehvidega munakiviteele jõudsin, olin hämmastunud, kuidas ratas lihtsalt hõljus üle kivide, mitte ei põrganud iga kivi peal nagu varem. Maastikuratta puhul mul nii otsest võrdlust pole, kuid olen tänavu sõitnud väga karmidel radadel ilma ühegi kummipurunemiseta – ja seda on raske uskuda, kui meenutan lapsepõlve rattaid.
Olen üsna kindel, et nüüd on sul rattauuenduse pisik juba sees ja uue ratta mõte hakkab kuju võtma. Aga ära muretse – selle sarja lõpuks on see mõte täielikult välja arenenud. Oleme alles poolel teel.
