Pogačar ja Vollering võitsid Euroopa meistritiitlid soolorünnakutega

Pühapäevasel Euroopa meistrivõistluste eliitmeeste grupisõidul oli see teine nimi Evenepoel, distants 75 km ja lõpuks kujunes võiduvahe 31 sekundiks – kuigi sloveeni edu belglase ees oli enamiku 202,5 km pikkuse sõidu viimasest kolmekümnest kilomeetrist üle minuti. Marsruut kulges Privas’st Guilherand-Granges’ini Lõuna-Prantsusmaal Drôme’i departemangus.

Paratamatus

See juhtus pärast seda, kui kavala näoga Pogačar ütles enne starti TNT Sportsile, et 70 km pikkune soolosõit oleks vastutuule tõttu liiga keeruline, sest see aeglustaks teda pikematel sirgetel lõikudel. Prantslased ütleksid selle peale: Mon œil! („Minu silm!”). Taltsutamatu sloveen ründas viimasel kolmest Saint Romain de Lerpsi tõusust (7 km @ 7,2%), ja ainult Evenepoel, hispaanlane Juan Ayuso ja prantslane Paul Seixas suutsid hetkeks kaasa minna. Kuid mitte kauaks.

Esimesena pudenes Ayuso, seejärel Seixas ja lõpuks ka Evenepoel, 73 km enne finišit. Pogačar kasvatas järk-järgult edu, samal ajal kui Evenepoel ootas, et teised talle järeleaitamisel abiks oleksid – kuid nad ei suutnud, ja belglane pidi kogu töö üksi ära tegema. Nii hakkas vahe tasapisi suurenema: 38 sekundit, siis tulid tasased lõigud ja vastutuul, mis vähendas vahe 60 km enne lõppu taas 23 sekundile. Kuid kui Pogačar jõudis kolme viimase tõusuni Val d’Enferis („Põrguorg”, 1,6 km @ 9,7%), hakkas edu taas kasvama – 48 km enne lõppu oli see 44 sekundit ja lõpuks juba 1:05.

„Leidsin end eest taas üksi ja proovisin hoida umbes ühemintulist vahet,“ ütles Pogačar. „See oli mugav vahe. Ma ei arva, et see oli superdomineeriv. Remco jälitas mind ja ma ei saanud enne finišit alla anda – pidin tõesti väga-väga kõvasti suruma. Olen õnnelik, et see on läbi ja veel üks tiitel juures.“ Ta lisas: „Kolmandal ringil nägin, et belglasi oli neli või viis ja mina olin üksi, nii et parem oli rünnata, kui jääda koos meestega, kes võivad sind kordamööda rünnata. Nii ma proovisin – ja see õnnestus.“ Nagu ikka.

Remco on taas teine

Evenepoel jättis lõpuks oma kasutu seltskonna maha, kuid nagu maailmameistrivõistlustelgi, oli see liiga vähe ja liiga hilja. See võistlus vastas ka küsimusele, kas ta oleks Kigali MM-grupisõidus suutnud Pogačari alistada, kui tal poleks olnud väidetavaid sadulaprobleeme. Vastus: on “ei”. Selles Evenepoeli karjääri etapis on Pogačar lihtsalt parem mägironija. Väga lootustandev 19-aastane prantslane Seixas, kes näib olevat järgmine potentsiaalne Prantsuse suurtuuri võitja, jättis maha nii Ayuso kui lõpuks ka itaallase Christian Scaroni ning võttis kodupubliku rõõmuks väärtusliku pronksi, kaotades võitjale 3:41.

See sõit pidi olema kolmikduell Pogačari, Evenepoeli ja Vingegaardi vahel, kuid taanlane langes juba teise Saint Romain de Lerpsi tõusu ajal ansamblist välja ja katkestas peatselt. See tõestas taas, et Vingegaard ei ole ühepäevasõitja ega saa selleks ka kunagi.

Suur võit Volleringile

Laupäeval peetud eliitnaiste sõidus ründas Demi Vollering 40 km enne finišit, kui jõuti Saint Romain de Lerpsi mäe jalamile – sõidu pikimale ja tema võimetele ideaalselt sobivale tõusule. See erines lühikestest järskudest tõusudest maailmameistrivõistlustel, kus ta lõpetas seitsmendana. Teda suutsid hetkeks jälitada vaid kaasmaalanna Anna van der Breggen, poolatar Kasia Niewiadoma-Phinney ja itaallanna Elisa Longo Borghini. Umbes 2,5 km hiljem kiirendas Vollering uuesti – seekord ei suutnud keegi kaasa minna.

Vollering kasvatas oma edu järk-järgult, kuni võitlus jäi üks-ühele Niewiadoma-Phinney ja van der Breggeni vahel – aga viimane ei teinud midagi, et poolatari aidata , sest tema tiimikaaslane juhtis sõitu.

Tõusude ja vahede kohta on raske kindlaid andmeid anda, sest korraldajatel tekkis täielik tehniline kaos: süsteem näitas näiteks, et finišini on jäänud 50,6 km, kui Vollering oli tegelikult vähem kui 2 km kaugusel. See jättis nii pealtvaatajad kui kommentaatorid infopimedusse – ja kuna raadiosidet ei lubatud, olid ka sõitjad teadmatuses. Arvestades, et tegu oli ühe aasta tähtsaima võistlusega, on see häbiväärne. Kui see on Euroopa tehnoloogiline tase, on mandril mured suured. Õnneks toimis kõik laitmatult meeste sõidus.

Volleringut see muidugi ei häirinud. Ta tähistas rõõmsalt finišis, saavutades oma karjääri esimese suure meistrisärgi. Seni polnud ta võitnud ei Euroopa ega maailma tiitlit, mistõttu oli see hollandlannale eriti magus hetk pärast keerulist hooaega. Nüüd võib ta järgmise aasta võistlusteni kanda Euroopa meistri särki.

„Olen väga uhke, et saan selle särgi Hollandi tiimi eest koju viia, sest tegime täna ideaalse sõidu,“ ütles Vollering. „Tundsin end hästi nii täna kui viimastel päevadel. Olin enesekindel ja tahtsin varakult rünnata, sest teadsin, et MM-i temposõiduks tehtud treeningud on minus endiselt sees. Tahtsin sõita viimase osa üksinda, et olla oma võidus kindel. Ja kuna kogu tiim sõitis nii hästi, tahtsin sõidu nende eest lõpuni viia.“

Niewiadoma-Phinney lõpetas teisena, 1:18 kaotusega, van der Breggen kolmandana, 1:24 taga. Ta ei võidelnud sprindis, austusest oma poola rivaali vastu, kes oli kogu töö teinud – kiiduväärt žest. Volleringu võit oli hollandlannadele juba üheksas Euroopa meistritiitel kümne aasta jooksul – muljetavaldav seeria.