Aga tõelise sõidu mõttes sobib sügis kõigile. Nii maantee- kui ka maastikurattal on sel ajal oma võlud, kuid kui üks distsipliin tõeliselt sellele hooajale kuulub, siis on see kruusaratas. Siin on seitse põhjust, miks sa peaksid sel sügisel seda proovima.
Täiuslik ilm
Ei mingit praadimist asfaldil nagu inimšnitslit. Sügis toob jahedust, mis kõlab maanteeratturile suurepäraselt — kuni meenub, et kiirus muudab ka kerge tuulepuhangu Siberiks. Pole midagi mõnusamat kui 35 km/h sõitmine, samal ajal unistades, et saaks nagu Alaphilippe haarata papist sildi ja kasutada seda isolatsioonina. Maastikurattal? Lõbus aastaringselt, aga sügisel on rajad tihti vaid ühe vale trajektoori kaugusel kogu kehale mõeldud mudaspast.
Kruusaratas leiab täiusliku tasakaalu. Pinnas püsib haarduv, mitte soine. Sõidad piisavalt kiiresti, et vahemaid läbida, aga piisavalt aeglaselt, et sõrmed tundlikuks ei muutuks. Kruusaratas annab seikluse ilma liigsete ekstreemsusteta. Sügis muutub hooajaks, kus sõitu päriselt naudid, mitte ei ürita ellu jääda.
Hooaja pikendamine uutele sõitjatele
Algajad tunnevad end suvel hästi. Kuiv asfalt, etteaimatavad rajad, ei mingeid libedaid lehti, mis varjaksid auke nagu kurjad väikesed lõksud. Maastikuratas suvel? Suurepärane – vähem märgi juuri, mis sind rajalt minema viskaksid. Maanteesõit? Sile ja turvaline, kui just mustal teelattel kuuma käes ära ei sula. Sügis muudab reegleid. Teed muutuvad märgade lehtede tõttu libedaks, metsarajad liumägedeks ja äkitselt tundub suvine mängumaa nagu lõks.
Kruusaratas on koht, kus ka algajad saavad edasi sõita ilma, et “haiglakülastus” plaani kuuluks. Niisked rajad pakuvad haarduvust ilma jääliumäeks muutumata. Maastik on vaheldusrikas, kuid harva nii tehniline, et väike viga tooks kaasa murtud luud. Libisemist on ikka, kuid see on kontrollitud kaos, mitte kohene “AAAAAAAH!” moment. Igaüks, kes tahab pärast septembrit edasi sõita, ilma et riskiks kaela, selja või tuharalihastega, leiab kruusarattast hea väljundi.
Lõpuks ometi tolmuvabad sõidud
Kruusarattasõit suvel on tore, aga tolm? Mitte nii väga. Augustiks hingad sisuliselt kõrbeõhku. Su vesi maitseb nagu porisupp, nina on nagu tolmufilter ja kopsud ehitavad endale liivakujukesi. Sõida kellegi sabas kümme minutit ja vajad arheoloogi, et hambaid mullast välja kaevata.
Sügis lahendab selle. Väike vihm hoiab teed niiskena, nii et tolm püsib seal, kus peab – maas. Erinevalt märjast asfaldist, mis muutub täiskasvanutele mõeldud liurajaks, või maastikurajast, mis muutub mudamaadluseks, on kruus ideaalne. Tugev, haarduv ja hingatav. See on aasta ainus aeg, mil joogipudelist tuleb päriselt vett, mitte mullasuppi, ja sa ei söö iga tunniga 300 kalorit mulda.
Turistid on kadunud
Suvised kruusasõidud on kannatlikkuse proov. ATV-d kihutavad mööda, bagid blokeerivad tee ja perekonnad võtavad kogu raja laiuse, sest väike Tambet sõidab diagonaalis. Iga sõit tundub nagu takistusparkuur, mille on loonud inimesed, kes vihkavad rattureid.
Sügisel lava tühjeneb. Turistid pakivad asjad, perepäeva seiklused kaovad ja äkki on kruusateed jälle sinu omad. Ei mingit siksakitamist neljarattaliste vahel, ei piknikugruppide vältimist, ei sunnitud naeratusi, kui surud end läbi kümnest inimesest, kes arvavad, et oled ekskursioonijuht. Alles jääb vaikus. Ainult sina, rehvide krabin ja mõni lind, kes sind umbusklikult jälgib. Sügisel tundub kruusasõit lõpuks sellisena, nagu see olema peab – rahulik, ühtlane ja inimummikutest vaba.
Pärast koristustöid avanevad rajad
Suvel on kruusateed täis traktoreid, kombaine ja põllumehi, kes teevad päris olulist tööd… Seda, mille tulemusel valmis sinu võileib. Sügiseks on põllud tühjad, saak koristatud ja need samad teed muutuvad avatud mängumaaks. Ei mingit masinate eest põiklemist, ei kohmetut lehvitamist farmerile, kes mõtleb, miks sa tema lauda juures higistad. Lihtsalt vaiksed teed ja tühjad põllud – lõpuks sinu päralt.
See on ainus aeg, kui saad maaelu nautida ilma, et tunneksid end kellegi kontoris trügimas… välja arvatud juhul, kui lehmad arvestada töökaaslasteks.
Värvid, mille pärast tasub aeg maha võtta
Niidud, puud ja loodus ise hakkavad tasapisi hääbuma. See on kaunilt traagiline. Ja enne kui ma puhken laulma sügise duaalsusest ja paratamatust kadumisest, ütlen lihtsalt: see näeb vapustav välja ja on vaatamist väärt.
Kruusaratas on selleks täiuslik viis. Maanteel pead keskenduma liiklusele. Maastikul mattud enne esimese vaate imetlemist mudasse ja juurikatesse. Kruusasõit aga annab just õige tempo – saad ringi vaadata, pildistada või lihtsalt nautida loodust ilma, et vajaksid pärast hazmat-kostüümi. See on rattasõidu “aeglane kino”: kaunis, vaikne, veidi nukker ja kõige paremini nauditud siis, kui rehvid krudisevad niiskel kruusal, mitte hambad libedal asfaldil.
See on kruusa hooaeg
Sügisel astub kruusaratas rambivalgusse. Maanteevõistlused on läbi, maastikurajad pooleldi soised, kuid kruus? Kruus on kõikjal. Kogukonnasõidud, pika distantsi “naudingud”, mis lubavad lõbu, kuid annavad peamiselt valutavad jalad, ja see koht imeliste saiakestega, mis nüüd on “talveks suletud”.
See on ala, mis ei talvitu. Sõitjad tulevad kokku, rullivad läbi maastiku ja muudavad hooaja tähistuseks, mitte järelemõtteks. Sügisesed kruusasõidud toovad tagasi suvise energia, ilma päikesepiste riskita.
Kui oled kunagi mõelnud, miks kruusarattasõit on rattamaailma kiireimalt kasvav nähtus, siis vastus on sügis. See on aeg, mil kruus särab – ja parim hetk kaasa lüüa enne, kui talv kõik tuppa sunnib.
Sügis ei kuulu maanteesõitjatele, kes külmetavad laskumistel, ega maastikuratturitele, kes mudas ujuvad. See kuulub kruusale. Ilm on jahe, kuid mitte karm; rajad on kindlad, kuid mitte tolmused; ja loodus on piisavalt traagiline, et isegi kõige kõvema ratturi fotoaparaadi järele haarama panna. Kruusaratas sügisel on täiuslik tasakaal: seiklus ilma kaoseta, ilu ilma hävinguta. Piisavalt väljakutset, et tunneksid end elavana, aga mitte nii palju, et peaksid ratta kevadeni kappi panema.
Nii et jah – suvel oli oma hiilgus ja talvel tulevad kannatustepeod, kuid sügis on kruusa hooaeg. Sõida õigesti ja meenutad taas, miks sa üldse rattasõitu armastad… isegi kui su kingad jäävad esimesest sügissõidust niiskeks kuni järgmise suveni.
