Pogačar võitis maailmameistrivõistluste grupisõidu, Vallieres krooniti naiste maailmameistriks

Uus põhjus öelda “Vau!”

Valitsev maailmameister sõitis minema pelotonist, või siis pigem, mis sellest järgi oli jäänud , võistluse pikimal tõusul, Mont Kigali (5,9 km @ 6,9%), kui finišini jäi 104,3 km 267,5 km pikkusest distantsist. Temaga suutsid kaasa minna vaid meeskonnakaaslane Juan Ayuso ning UAE Team Emirates–XRG tiimi rattur Isaac del Toro. Pogačar raputas Ayuso maha võistluse kõige järsemal tõusul, Mur de Kigali (400 m @ 11%), jättis 66,6 km enne lõppu Côte de Kimihurura (1,3 km @ 6,3%) munakivitõusu peal maha del Toro ning kasvatas seejärel oma edu jälitajate ees aeglaselt, kuid kindlalt. Nii võitis ta teist aastat järjest maailmameistritiitli.

Õnnetu Remco Evenepoel lõpetas teisena, 1:28 , ja iirlane Ben Healy kolmandana, 2:16. Selle võiduga sai sloveenist esimene mees, kes on võitnud nii Tour de France’i kui ka maailmameistrivõistluste grupisõidu samal aastal ja kahel järjestikusel aastal. Ajaloo ainus mees, kes üldse on selle saavutanud, on suur Eddy Merckx, kuid mitte kahel järjestikusel aastal. Varsti ei jäägi enam Pogačarile midagi, mida saavutada – vähemalt maanteesõidus. Mis järgmiseks? Vormel 1? Poks? Vabasukeldumine?

„Ma lootsin, et tekiks väike jooksikute grupp. Ja just selline õnnestus ka Juaniga ja del Toroga – kokku panna – täiuslik kooslus,“ rääkis ta pärast finišit. „See tundus unistusena – sõita kolmekesi grupi eest nii kaugele kui võimalik. Aga Juanil tekkis üsna varakult kividel probleem ja del Torol olid kõhuvaevused, nii et jäin juba varakult üksi. Lõpuks oligi sama lugu nagu eelmisel aastal – võitlus iseendaga. Aga olen nii õnnelik, et suutsin seda teha.“

View this post on Instagram

A post shared by UCI (@uci_cycling)

Ta lisas: „Tõusud muutusid iga ringiga aina raskemaks, ja ka laskumistel ei olnud ma väga kiire – pidid ikka palju väntama. Nii lõppesidki mu energiavarud ja need viimased ringid olid tõeliselt rasked. Muidugi hakkad vahepeal kahtlema, aga pead lihtsalt edasi sõitma ja lootma parimat.“

Tõepoolest, tegemist oli raske sõiduga – ilmselt raskeima maailmameistrivõistluste grupisõiduga läbi aegade: kokku 35 tõusu ja 5475 meetrit kõrgust. Teisisõnu – täpselt Pogačarile loodud rada. Aga mitte kõigile. Tom Pidcock nimetas seda „aasta kõige ebameeldivamaks võistluseks.“ Kuid vähemalt ta lõpetas – 165 startijast jõudis finišisse vaid 30.

Evenepoel ja sadul

Evenepoeli segasid tõsised sadulaprobleemid – ta pidi vahetama ratast koguni kolm korda, kaotades seeläbi vähemalt 1:30. Kui ta lõpuks mugava asendi leidis, sõitis ta suurepäraselt: püüdis kinni liidrigrupi, ühines Mathias Skjelmose ja Healiga ning asus jälitama. Lõpuks jättis ta nad maha 20,3 km enne finišit ja tuli vaatamata raskustele väga muljetavaldavale hõbemedalile.

„Mul oli tunne, et suudan Tadej’ga koos sõita, aga rattasport on tehnikasport,“ rääkis ta. „Mont Kigali tõusul tekkisid mul jalgades krambid, sest asend oli täiesti paigast ära. Sain rünnakuga kaasa minna umbes pool minutit, aga siis tõmbasid jalad täielikult krampi. Tuli lihtsalt lõpuni võidelda, teades, et joogipunktis on uus ratas ootamas.“ Hiljem tundis ta et sadul ei ole loodis. „Sõitsin ühe ringi, aga iga kilomeetriga läks hullemaks, nii et pidin uuesti vahetama. Ilma raadiosideta ei saanud ma meeskonda ette hoiatada, nii et pidin olukorda omal jõul lahendama.“

Kas ta oleks võinud võita, kui sadulaprobleeme poleks olnud? Seda ei saa keegi teada. Kuid kindlasti oleks tulemus olnud palju pingelisem. Igal juhul oli tal suurepärane nädal: ta võitis individuaalse temposõidu MM-tiitli ja pühapäeval hõbeda.

Šokeeriv üllatus

Kõik see jutt, et kõige tugevam võidab, ei pea alati paika. Nii juhtuski, et vähetuntud Magdeleine Vallieres üllatas maailma parimaid naisrattureid ja võitis laupäeval eliitnaiste maailmameistrivõistluste grupisõidu, tehes otsustava rünnaku viimasel tõusul, Côte de Kimihurura’l. Temast sai esimene Kanada rattur, kes on tulnud maailmameistriks grupisõidus – ja ta tegi seda läbi aegade pikimal (164,4 km) ja raskeimal naiste MM-radadel (22 tõusu ja 3350 m tõusu kokku).

24-aastane Vallieres oli viimastel ringidel liidrigrupis koos kümne ratturiga, olles pidevalt ees ja pingutades, et jälitajad maha raputada. Lõpuks jäi neid järele kolm. Kimihurura tõusul käivitas Vallieres jõulise rünnaku, jättes kohe järgijäänud jooksikud (usmeremaalanna Niamh Fisher-Blacki ja hispaanlanna Mavi García.) maha.

Ta kasvatas edu iga väntetpöördega ja ületas finišijoone igati teenitud, kuigi üllatusliku võiduga – 23 sekundit Fisher-Blackist ja 26 sekundit Garcíast ees 41-aastane García oli muuhulgas ka võistluse vanim osaleja. Vallieresi jaoks, kes sõidab EF Education–Oatly tiimis, oli see karjääri teine profivõit – pärast mullust Trofeo Palma Femina triumfi.

Pärast võistlust tunnistas ta: „Ei, ma ei usu seda veel. Kindlasti mitte.“ Ent see oli nii domineeriv kui ka tark sõit. Olulist rolli mängis ka see, et kui Vallieres ja tema kaks kaaslast “rada lahti sõitsid”, siis kolm peafavoriiti – Pauline Ferrand-Prévot, Elisa Longo Borghini ja Demi Vollering – passisid. Neil kõigil oli küll seitse tiimikaaslast, aga otsustavatel hetkedel jäid nad üksinda. Ja keegi ei tahtnud ennast vahe kinni sõitmiseks ohverdada.

Ferrand-Prévot ütles pärast sõitu: „Ma ootasin, et [Demi] ründaks, tema ootas, et mina ründaksin, ja nii see läkski – lasime võimaluse käest. See juhtub tihti maailmameistrivõistlustel või tiitlivõistlustel üldiselt.“ Vollering lõpetas seitsmendana, 1:34 kaotusega, Longo Borghini ja Ferrand-Prévot olid vastavalt 15. ja 16. kohal, 1:50 kaotusega. Palju mängis rolli fakt ka, et maailmameistrivõistlustel ei ole raadiosidet lubatud – sageli ei teadnud nad, kui kaugel liidrid tegelikult on.

Võiduga jättis Vallieres seljataha kõigi tänavuste kolme suurtuuri võitjad – Longo Borghini (Giro d’Italia Women), Ferrand-Prévot (Tour de France Femmes avec Zwift) ja Vollering (Vuelta España Femenina). Seda võib nimetada Kanada „Suureks Slämmiks“. Pole paha, eriti arvestades, et järgmise aasta UCI maailmameistrivõistlused toimuvad Montrealis. „On suurepärane võita just siin ,“ ütles Vallieres. „Aga järgmise aasta maailmameistrivõistlused on Montrealis – see on täiuslik. Mul oli unistus MM võita ja nüüd on see täitunud. See on hullumeelne!“

Ta rõhutas, et naiskond oli tema edu võti: „Olen sellest juba mõnda aega unistanud – see oli minu suur eesmärk selleks aastaks, nii et valmistusin korralikult kõrgmäestikus. Koos treeneriga teadsime, et see saab olema suur siht. Tiim keskendus sellele, tüdrukud uskusid minusse, mina uskusin endasse ja panin kõik mängu. Ütlesin endale, et ei taha hiljem kahetseda – ja ei kahetsegi.“