Tee Tourile: Kas van der Poel unistab rohelisest?

Autor: Siegfried Mortkowitz

Jalgrattaspordi suurkuju Eddy Merckx sai hüüdnime „Cannibal“, kuna tal oli rahuldamatu võidunälg. Sama hüüdnime on aeg-ajalt kasutatud ka Tadej Pogačari (UAE Team Emirates–XRG) kohta, kes saavutab peagi tõenäoliselt oma sajanda võidu Tour de France’il. Kuid mina ei ole kindel, et tema on uus Cannibal.

Ma ei taha öelda, et Pogačaril poleks tohutut võidutahet. Lõppude lõpuks on ta alles 26-aastane, kui ta sajanda võiduni jõuab – Merckx saavutas selle alles 27-aastaselt. Kuid ma arvan, et pelotonis on üks rattur, kellel on isegi suurem nälg kui Pogačaril – Mathieu van der Poel (Alpecin-Deceuninck).

Tõeline „uus Cannibal“?

Merckx ja Pogačar saavutsasid kõik oma võidud maanteesõidus, kuid kõigesööjast hollandlane on edukas olnud koguni neljas erinevas distsipliinis. Ta on võitnud seitse cyclo-cross’i maailmameistritiitlit, ühe gravel-sõidu MM-tiitli ja ühe maanteesõidu maailmameistritiitli (2023), olles ainus mees, kes on võitnud maailmameistritiitli kolmes erinevas jalgrattaspordi distsipliinis. Pärast Tour de France’i asub ta püüdma ka maastikuratta maailmameistritiitlit.

Lisaks on ta võitnud kaks suurtuuride etappi ning hulgaliselt klassikuid, sealhulgas kolm korda nii Flandria velotuuri kui ka Pariis–Roubaix’ ja kahel korral Milano–San Remo.

Veebilehe cyclingarchives.com andmetel on van der Poel kogunud oma karjääri jooksul vähemalt 288 võitu neljas erinevas distsipliinis. See on tõeliselt näljane rattur. Tema edukas gravel’i MM-tiitli jaht ning praegune MTB-tiitli sihtimine viitavad, et ta tahab sõna otseses mõttes kõik võita – vähemalt ühe võidu igal alal, kus tema erakordne oskustevalik võimaldab. Suurtuuri kokkuvõttes ta tõenäoliselt ei võida, kuna on liiga raske, et suurtes mägedes konkureerida. Mõne etapi on ta juba võitnud, see vajadus on rahuldatud. Kuid suurtuuri särki pole ta kunagi võitnud. Ainus, millele ta sihib, on Škoda roheline särk – ja just see võibki olla tema eesmärk tänavu.

Kas van der Poel napsab tänavu rohelise särgi? © Profimedia

Eesmärgiks roheline särk?

See pole sugugi lihtne ülesanne, kuna van der Poel ei ole puhas sprinter – kuigi ta on väga kiire. Lisaks on Touril kohal rida suurepäraseid sprintereid nagu Tim Merlier (Soudal Quick-Step), Jonathan Milan (Lidl-Trek) ja eelmise aasta rohelise särgi võitja Biniam Girmay (Intermarché-Wanty). Tema enda tiim, Alpecin-Deceuninck, toob samuti tõenäoliselt kaasa kaks sprinterit: 2023. aasta Touri rohelise särgi võitja Jasper Philipsen ja Kaden Groves, kes on kaks korda võitnud Vuelta punktiarvestuse.

Van der Poel saab kindlasti olema meeskonna peamine vedaja grupifinišites, kuid Tour de France’i punktisüsteemi on tänavu muudetud. Maksimaalsed 50 punkti saavad nüüd ka mõõduka raskusega etappide võitjad, mitte ainult sprinteritele sobivad täiesti lamedad etapid. Näiteks 4. etapp, kus viimase 50 km jooksul on viis kategooria tõusu, ja 6. etapp, mis lõpeb Mur-de-Bretagne’il (2,1 km @ 6,5%, max kuni 13,4%).

Van der Poel näitas end hiljutisel Critérium du Dauphiné’l väga tugevalt ka keskmägedes, lõpetades neljast künklikust/mägisest etapist kolmel esiviisikus ning olles punktiarvestuses teine – kogudes sama punktisumma, mis Pogačar. Tiitel läks sloveenile, kuna ta oli rohkem etappe võitnud, kuid van der Poel andis oma ambitsioonidest märku. Arvestades tema mitmekülgsust, on tal väga head võimalused võita Touri Škoda roheline särk. Grupifinišites, oma tiimi sprinteri lead-out mehena, on ta viimane, kes eest ära langeb – seega jääb ta finišile väga lähedale ja võib regulaarselt koguda punkte top 10 kohtade eest.

Superstaar vastu tahtmist

Siiski ütles Alpecin-Deceunincki spordidirektor Christoph Roodhooft hiljuti Sporza’le, et meeskond pole veel otsustanud, kas roheline särk on üldse eesmärk. „Selle peale pole veel mõelnud,“ sõnas ta. „Esimene prioriteet on esimese päeva grupifiniš. Neile, kes pole mägironijad, on see meeldivam Tour. Me läheme alati mõttega, et tahame etappi võita. Me ei hakka seda muutma, isegi kui see võib kõlada liiga tagasihoidliku eesmärgina.“

Iroonilisel kombel vihjas van der Poel mitmele väljaandele juba eelmisel aastal, et ta jätaks Touri meelsasti vahele, et keskenduda MTB maailmameistrivõistlustele. Ta ütles lausa, et talle ei meeldi Touril sõita. „See on võistlus, mis mulle tegelikult ei meeldi,“ lausus ta. „Peale etappide võitmise ja kollase särgi kandmise [mille ta on juba saavutanud] pole mul Touril suurt midagi võita. Ma pigem sõidaks viis võistlust, kus ma saan konkureerida võidu peale, kui 20 etappi, kus pooltel kordadel mul selleks võimalust pole.“

Kuid tema huvi tärkaks, kui mängus oleks roheline särk. Igal juhul nõudis meeskond, et ta läheks Tourile. „Kelle lemmikvõistlus on üldse Tour?“ küsis Alpecin-Deceunincki pealik Philip Roodhooft ajalehes Het Laatste Nieuws, nagu vahendas cyclinguptodate.com, ja naeris mõtte üle, et tiim läheks Tour de France’ile ilma oma superstaarita. „Loomulikult on Giro d’Italia või Vuelta a España rahulikumad. Kuid Tour on kolmest suurim – etapivõidul seal on rohkem kaalu kui Itaalias või Hispaanias.“

Ta lisas, et ka võistlus ise võidab van der Poeli kohalolust, eriti kuna trass näib olevat kohandatud tema profiilile. „[Võistluse] korraldaja ASO saab samuti kasu, kui tippsportlased nagu Mathieu stardijoonele ilmuvad, ja seda ambitsiooniga,“ ütles Roodhooft. „Selles mõttes sobivad mitmed atraktiivsed etapid ideaalselt tema profiiliga. Seega – tee ära.“

Ta teebki seda. Ja meie kõik võidame.