Natuke ajalugu
Arvestades prantsuse ratturite tagasihoidlikke tulemusi cyclocross’is viimasel ajal, võib tulla üllatusena, et ala sai alguse Prantsusmaal 1900. aastate alguses – eelkõige maanteeratturite hooajavälise treeningmeetodina. Seda kasutatakse samal eesmärgil ka praegu: näiteks Wout van Aert on üks neist, kes kasutab cyclocross’i siiani talvise vormihoiu ja treeningu vürtsitamiseks. Ratturid võistlesid üksteisega põldudel, metsades ja üle erinevate takistuste, et hoida vormi ja pakkuda treeningule vaheldust.
Prantsuse sõdur ja hilisem Prantsuse rattaliidu peasekretär Daniel Gousseau on laialt tuntud mehena, kes cyclocross’i kui spordiala “käima lükkas”, korraldades esimesed Prantsusmaa meistrivõistlused 1902. aastal. Kui Octave Lapize omistas 1910. aasta Tour de France’i võidu avalikult just oma talvistele cyclocross’i treeningutele, aitas see alal kiiresti populaarsust koguda üle kogu Põhja-Euroopa.
Cyclocross võeti UCI poolt ametlikult omaks 1940. aastate lõpus ning esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1950. aastal Pariisis. Esimeseks maailmameistriks krooniti prantslane Jean Robic. Tollal hõivasid prantslased täielikult ka poodiumi ning võitsid ka järgmised kaheksa MM-tiitlit järjest – viis neist läks André Dufraisse’ile. Ent sellega prantslaste edu sisuliselt piirduski. Alates 1958. aastast on prantslased võitnud cyclocross’i MM-tiitli vaid ühe korra – seda tegi Dominique Arnaud 1993. aastal.
Naiste esimene cyclocross’i maailmameistrivõistlus toimus 2000. aastal ning võidu võttis sakslanna Hanka Kupfernagel. Kirjutamise hetkel on suur Marianne Vos kõigi aegade edukaim naine cyclocross’is kaheksa maailmameistritiitliga – rekordi, millega Mathieu van der Poel võib järgmisel aastal tõenäoliselt joonele jõuda.
Hollandlannad valitsevad
Cyclocross’i asjatundjatele ei tule mingi üllatusena, et 26 seni peetud eliitnaiste maailmameistrivõistlusest on 15 võitnud hollandlannad, kusjuures Fem van Empel on võtnud kolm viimast tiitlit järjest. Sama vähe üllatav on fakt, et 76 eliitmeeste MM-tiitlist on 30 läinud Belgiasse, kusjuures van der Poel on võitnud viimase seitsme aasta jooksul kuuest kuus – ainsaks erandiks on Tom Pidcocki võit 2022. aastal, mil Belgia superstaar ise ei osalenud.
Aga miks on just Hollandi naised ja Belgia mehed ala sedavõrd valitsenud – ja miks on see dominants nii selgelt soopõhine?
Näiteks: viis UCI 2026. aasta edetabeli parimat naist on kõik hollandlannad, alustades Lucinda Brandist, kes on võitnud neli võistlust järjest ja kaheksast viimasest stardist kaheksa. Tema selle aasta punktisumma – 3400 – on suurem kui kogu Belgia koondisel (3299) ja Prantsusmaa koondisel (2805) kokku. Pole siis ime, et Hollandi naiskonna koguskoor – 7438 punkti – ületab kaugelt mõlema nende kahe riigi koondsumma. See on ülivõimas ülekaal.
Mis on Hollandi edu saladus?
Hollandi naiste edu taga on mitu olulist tegurit.
- Tugev klubisüsteem ja varajane talentide kasvatamine. Hollandis on palju hästi varustatud rattaklubisid, mis tegelevad tüdrukutega juba väga noores eas. See toob ala juurde suure hulga noori sõitjaid ja loob suure siseriikliku konkurentsi.
- Tüdrukud treenivad ja võistlevad poistega. Hollandi tüdrukud sõidavad noorteklassides sageli endast aasta nooremate poistega, mis arendab enesekindlust ja võistluskindlust.
- Pidevad eeskujud. Ajaloolised staarid nagu Marianne Vos ja Annemiek van Vleuten, ning tänased tipud nagu Brand, annavad noortele tüdrukutele selged rollimudelid ja unistuse, mille poole püüelda.
- Kõrge staatus naiste rattaspordil. Naiste rattasport on Hollandis kõrgelt hinnatud, mis julgustab tüdrukuid ala juurde tulema.
- Tugev toetus – nii alaliidult kui sponsoritelt: treeninglaagrid, profitiimid ja selged teed jõudmaks eliittasemele.
- Sooline võrdsus. Holland on tõeliselt sooliselt võrdne ühiskond, kus andekaid tüdrukuid julgustatakse spordiga tegelema samamoodi nagu poisse ning nad saavad sama palju tuge.
Belgia naistel on vastupidi – kehv vundament
Belgias pole olukord sugugi sama.
Tüdrukute baastase ja võistlusvõimalused jäävad Hollandile kõvasti alla. Näiteks toimus ühel analüüsitud hooajal 2021–2022 ainult kuus tasuta naisjuunioride võistlust, samal ajal kui poistel oli neid 28. Nii väike stardivõimaluste arv tähendab, et noortel naistel on palju vähem võimalusi kogemuste saamiseks ja tehniliste oskuste arendamiseks erinevatel radadel.
Kuigi Belgial on üldiselt väga tugev rattakultuur, on ajaloolised takistused ja vähene fookus naiste rattaspordile viinud selleni, et tüdrukuid jõuab võrreldes Hollandiga sellesse maailma palju vähem. Selle tagajärjel pole ükski Belgia naine mitte kunagi lõpetanud U23 maailmakarikasarja esikolmikus. Seevastu viimase seitsme U23 MK-võitja hulgas on viis hollandlannat.
Ka U23 maailmameistrivõistluste statistika (naistele alates 2016. aastast) on Belgia jaoks karm. Belgia on siin saanud vaid ühe medali – kulla 2020. aastal, mille võitis Prantsusmaal sündinud, kuid naturaliseeritud belglanna Marion Norbert Riberolle. Ühtegi muud poodiumikohta neil pole.
Belgia mehed elavad teises maailmas
Meeste poolel on lugu vastupidine. Alates 2014. aastast peetud 12 U23 MM-ist on Belgia mehed võitnud kuus, kuigi hollandlased on kaks viimast tiitlit endale haaranud – seda Tibor de Grosso isikus.
Edu taga on:
- tihe noorte- ja provintsivõistluste kalender,
- kohalikud rahastusprogrammid,
- tugevad sponsorid (tiimid, varustus, võistluspaigad),
- järjepidev auhinnarahade süsteem, mis muudab cyclocross’i noore mehe jaoks reaalselt elatist pakkuvaks karjääriks.
See kõik võimaldab paljudel ratturitel spetsialiseeruda cyclocross’ile nii, et nad ei pea lootma maanteesõidu lepingutele.
Lisaks aitab kaasa Belgia maastik ja kliima – mudased, külmad talved pakuvad ideaalseid treeningtingimusi. Nii harjutavad noored ratturid juba väikesest peale rattavalitsemist, jooksmist ja tempohaldust rasketes oludes.
Ja muidugi superstaarid. Nimed nagu Sven Nys (ja tema poeg Thibau Nys) ning tänapäeval Mathieu van der Poel (esindab Hollandit, sündinud Belgias). on inspireerinud ja inspireerivad jätkuvalt uusi põlvkondi poisse pühenduma just cyclocross’ile. Belgia tüdrukutel sellist järjepidevat eeskujude rida ja tugevat süsteemi paraku pole – erinevalt hollandlannadest.
Kas tuuled hakkavad pöörduma?
Huvitaval kombel viitavad eelmise pühapäeva juunioride ja U23 MK-etapi tulemused sellele, et Belgia meeste ja Hollandi naiste ülemvõim võib lähiajal sattuda surve alla.
- Naiste juunioride sõidu võitis Tšehhi 17-aastane supertalent Barbora Bukovská, kes on tänavu võitnud ka U19 Euroopa meistritiitli.
Esiseitsmik koosnes lausa kolmest tšehhitarist, kahest hispaanlannast, ühest prantslannast ja ühest britist – parim hollandlanna oli alles kaheksandal kohal. - Meeste juunioride sõidu võitis prantslane Soren Bruyère Joumard.
- U23 meeste võidusõidu võitis hollandlane David Haverdings, kusjuures belglased jäid poodiumilt sootuks välja.
Kas see tähendab, et Belgia meeste ja Hollandi naiste hegemooniat võidakse lähiaastatel hakata murendama?
On muutus vihmas ja mudas tulekul? Loodame küll.
