Aastakümnete jooksul tehtud uuringud näitavad, et regulaarne kehaline aktiivsus vähendab depressiooni ja ärevuse sümptomeid. Suurimat kasu vaimsele tervisele annavad tavaliselt vaba aja tegevused nagu jooksmine, jooga, matkamine või rattasõit. Pilt muutub aga häguseks siis, kui liikumine on sunnitud, stressirohke või seotud kohustustega.
„Traditsiooniliselt on liikumise uurimisel keskendutud sellele, kui kaua keegi trenni teeb või kui palju kaloreid ta kulutab. See nn ‘doos’ on olnud peamine viis, kuidas on püütud mõista treeningu ja vaimse tervise seost – tihti ilma tähele panemata, kas need minutid veedeti sõbraga või näiteks mängu osana,“ selgitab uue uuringu kaasautor Patrick O’Connor.
See on suur puudujääk. Kaks ratturit võivad teha täpselt sama trenni – samad vattid, sama distants –, aga tunda end pärast seda täiesti erinevalt. Kõik sõltub kontekstist.
Miks kontekst muudab kõik?
Et seda paremini mõista, analüüsisid teadlased kolme tüüpi tõendusmaterjali: suuri rahvastikupõhiseid uuringuid, randomiseeritud kontrollitud katselisi uuringuid ja uuema laine töid, mis keskenduvad spetsiaalselt just kontekstile. Järeldus oli üsna selge: kontekst võib treeningu vaimse kasu kas esile tuua või selle sisuliselt nullida.
Võtame näite võistkonnaspordist. „Kui jalgpallur jookseb mööda väljakut ja lööb võiduvärava, on tal vaimne seis väga hea,“ ütleb O’Connor. „Kui ta eksib ja teda süüdistatakse kaotuses, on tunne hoopis teine. Füüsiline pingutus on sama. Psühholoogiline mõju täiesti erinev.“
Rattasõit ei ole teistsugune. Päikeseline rahulik tiir hea sõbraga ei ole sama mis vihmane kodu-töö-kodu ots, kuhu sa oled juba hiljaks jäänud. Enesekindlust kasvatav treeningkava ei ole sama mis sõit, millele sa lähed vastu raske tundega, et „pean“ ära tegema. Tuul, ilm, ümbrus, seltskond, ootused, pinged, kellaeg – kõik see kujundab seda, kuidas liikumine tundub ja kui palju see su pead päriselt aitab.
Mida teadus seni mööda paneb?
Randomiseeritud uuringud näitavad küll, et regulaarse liikumisega alustamine toetab vaimset tervist, eriti neil, kel on juba varem meeleolu- või ärevusprobleeme. Ent ülevaade juhib tähelepanu ühele probleemile: enamik neid uuringuid on väikesed, lühiajalised ja sageli pole osalejad algselt üldse depressioonis või ärevad.
Seetõttu näib liikumise „keskmine“ mõju andmetes väike – mitte sellepärast, et treening ei toimiks, vaid pigem seetõttu, et me mõõdame valesid asju.
O’Connor väidab, et tulevased uuringud peavad minema kaugemale pelgalt minutite ja intensiivsuse arvestamisest ning pöörama rohkem tähelepanu sellele, kuidas inimesed liikumist päriselt kogevad. „Kui me tahame liikumise abil inimeste vaimset tervist parandada, siis ei piisa ainult mõtlemisest, kui suur on doos ja millisel kujul see tuleb,“ ütleb ta. „Peame küsima ka: mis on selle kõige taust – mis on kontekst?“
Mida see ratturitele tähendab
Sõnum ratturile on üllatavalt lihtne: kui tahad, et rattasõit su meeleolu päriselt tõstaks, on vaja enamat kui treeningkava – sul on vaja õiget keskkonda. Pelgalt „vormi nimel“ väntamine ei garanteeri vaimset kasu. Rattasõit, mis tundub sinu jaoks päriselt tähenduslik, teeb seda palju tõenäolisemalt.
Muuda osa sõitudest seltskondlikuks.
Kas või kord nädalas toimuv kerge grupisõit kasvatab sotsiaalset sidet – ja see on üks tugevamaid parema meeleolu ennustajaid.
Vali marsruudid, mis panevad sind end hästi tundma.
Ilusad vaated, värske õhk, valgus ja loodus võimendavad liikumise vaimset kasu. Hoia „hea tuju ringid“ varuks just nendeks päevadeks, mil oled vaimselt väsinum.
Sõida tempoga, mis sulle päriselt meeldib.
Iga trenn ei pea olema arengu või uue rekordi nimel rassimine. Kui võtad saavutuspinge maha, on emotsionaalne võit tihti suurem.
Kasuta ilma enda kasuks.
Hea ilm tõstab pea alati tuju, kui sa õues liigud. Kui päike kasvõi tunniks välja tuleb, kasuta võimalust ja mine ratta selga.
Anna sõitudele väike eesmärk.
Väike siht – uus rada, sõber, kellega sõidu kokku leppida, või mõni lõik, mida tahad proovida – muudab sõidu tähenduslikumaks.
Ära sunni end, kui oled täiesti läbi.
Süü- või kohusetundest tehtud trenn ei too meeleolule enamasti suurt kasu. Mõnikord teeb puhkepäev vaimsele tervisele rohkem head kui järjekordne sunnitud sõit.
