Kuidas see algas
Aastaid ei pööranud ma segmentidele eriti tähelepanu. Elan Prahas ja enamik populaarseid marsruute on nii konkurentsitihedad, et isegi esikümne lähedale jõudmine tundus kättesaamatu. Siis ostsin pärast aastakümneid maanteesõitu endale uue maastikuratta ja otsustasin hakata kohalikke metsaradu avastama.
Ühel päeval laadisin sõidu üles ja avastasin, et olen ühel segmendil esikümnes – mul polnud aimugi, et seal üldse mingi Strava segment on. See väike tunnustusmärk oli uskumatult äge. Mõtlesin, et kui ma järgmine kord tõsiselt pingutan, äkki õnnestub isegi KOM (King Of Mountain – ehk selle segmendi kiireim sõitja) ära võtta.
Sealt see kõik alguse saigi.
Läksin mõne päeva pärast uuesti. Sõidu ajal oli keset rada murdunu puu ees, aga ronisin sellest kuidagi üle ja parandasin ikkagi oma aega. Nädal hiljem oli rada päris porine, aga suutsin ikka veel veidi kiirem olla. Neljandal katsel tegin lõpuks korraliku puhta läbimise, millega jäin ise rahule, ja tõusin kolmandale kohale. See oli kõige paremas mõttes sõltuvust tekitav. Edenemine! Kinnitus, et ma arenen! Ja võid olla kindel, et järgmisel hooajal lähen uuesti seda esikohta püüdma.
Kui motivatsioonist saab kinnisidee
Mida rohkem uusi teid avastasin ja mida paremaks mu vorm läks, seda rohkem muutus edetabel minu kompassiks. Uus rattakompuuter hakkas mulle reaalajas segmentide algust ette näitama ja nii sain hakata sihilikult jahtima neid lõike, kus tundus, et mul on võimalus hästi sõita. See tundus nagu mäng.
Esimene ohumärk oli see, kui taipasin, et kujundasin terveid sõite ainult segmentide järgi. Pealtnäha meenutas see struktureeritud treeningut – justkui sihipärased intervallid –, aga tegelikult polnud see seda. Segmentide ühendamine tähendas, et igal sõidul tuli teha mitu maksimaalse pingutusega lõiku, ilma et vahepeal korralikult taastuks. Lühiajaliselt võib see olla tore, pikemas plaanis on see aga hukutav. Mõne aja pärast on jalad pidevalt rasked, taastumine ei jõua kunagi lõpuni ja entusiasm hakkab vaikselt hääbuma.
Inimesele, kes püüab treeninguid täiskohaga tööga ühildada, ei klapi see valem kuidagi. Pidevad kõrge intensiivsusega pingutused tähendavad väsimust, sagedasemaid külmetushaigusi ja väiksemaid vigastusi siin-seal. Õppisin seda omal nahal. Mida rohkem ma neid digitaalseid karikaid jahtisin, seda rohkem pidin rattasõitudest pause tegema ja seda vähem ma tegelikult sõitsin.
Suurem probleem
Lisaks füüsilisele väsimusele toimus veel midagi. Segmentide jaht muutis tasapisi seda, mida ma üldse pidasin hea sõidu tunnuseks. Kui polnud ühtegi segmenti, mille poole püüelda, tundus sõit justkui sisutühi. Kui jalad polnud piisavalt värsked, et uut aega sõita, hakkasin endalt küsima, kas üldse on mõtet välja minna.
See ongi tegelik lõks – dopamiinilõks. Need väikesed preemiasutsakad muudavad tavalised, rahulikud sõidud nende kõrval justkui igavaks.
Õppimine lahti laskma (mingil määral)
Lõpuks otsustasin vinti veidi maha keerata. Ma ei lõpetanud Strava kasutamist – mulle meeldib endiselt oma sõite salvestada ja arengut jälgida –, aga muutsin seda, kuidas ma seda teen. Hakkasin jälle sõitma ka teiste eesmärkidega: uute radade avastamiseks, tööle ja tagasi, sõprade ja oma tüdruksõbraga sõitmiseks. Nendest sõitudest on kasu ka siis, kui jalad on väsinud ja tempo on aeglane. Olulisemaks muutusid lood ja kogemused, mitte numbrid.
Aga ärge saage valesti aru – jah, ma jahin ikka veel segmente. Strava sügelus annab endast tunda alati, kui näen mõnda lõiku, kus mul võiks olla võimalus. Ainult et nüüd püüan seda võtta kui väikest võistlust iseendaga: millekski, mille jaoks ma valmistun, mitte millegi sellisena, mis peab olema igal sõidul. Kui olen puhanud, motiveeritud ja valmis, lähen proovida. Kui ei ole, otsin muid põhjuseid ratta selga minna. Kas mul läheb asi segmentidega ikka aeg ajalt lappama? Jah. Aga loodetavasti vähem kui varem.
Aga sina? Kas oled tundnud sama kiusatust muuta iga sõit väikeseks võidusõiduks? Kas planeerid oma marsruute segmentide järgi? Ja kuidas sa hoiad ära selle, et üks rakendus ei hakkaks sinu eest otsustama, millal sul on lõbus?
